Zoonoosidesse nakatumise risk Eestis: puukidega ülekantavate haigus-tekitajate ja E-hepatiidiviiruse looduskollete ning endeemiliste piirkondade kaardistamine ja iseloomustus (ZoonRisk)
Projekti kogumaksumus: 204 023 €, sellest toetus 193 822 €
Projekti kestus: 01.02.2012-31.05.2015 (40 kuud)
Juhtpartner: Tervise Arengu Instituut
Koostööpartnerid: Eesti Maaülikool, Tartu Ülikool
Vastutav täitja: Irina Golovljova, Tervise Arengu Instituudi viroloogia osakonna juhataja
Projekti töörühma kuulus kolmest asutusest kokku 20 inimest: kaheksa teadustöötajat, laborant, kolm tehnilist töötajat, üks doktorant, kaks magistranti ja viis bakalaureuseõppe tudengit.
Eesmärk
Hinnata zoonoosidesse (puukentsefaliit, puukborrelioos ja E-hepatiit) nakatumise riski Eestis. Iseloomustada puukidega levivate haigusetekitajate looduskoldeid Eesti eri geograafilistes piirkondades. Selgitada välja E-hepatiidiviirusnakkuse (HEV) olemasolu ja levimus Eestis ning iseloomustada HEV-tüvede geneetilisi ja fülogeneetilisi omadusi.
Mida tehti?
Puukentsefaliidi ja -borrelioosi endeemiliste ning mitteendeemiliste alade iseloomustamiseks analüüsiti projekti alguses esmalt viimase kümne aasta puukentsefaliidi ja -borrelioosi haigestumise statistikat. Saadud tulemuste alusel valiti välja viis uurimiskohta üle Eesti: Saaremaa – Järise, Pärnumaa – Kalita, Tartumaa – Järvselja, Järvamaa – Pällastvere, Lääne-Viirumaa – Piisupi. Peamised parameetrid looduskollete iseloomustamisel on (1) taimestikul esinevate puukide arvukus, mis näitab, kui suur on puukide populatsioon ning milline on puukide aktiivsuse hooajalisus; (2) väljaarenemata puukide arvukus närilistel, mis näitab vastse ja nümfi arengustaadiumis olevate puukide kaudu puukentsefaliidiviiruse ülekandmise tõenäosust; (3) puukidega levivate haigusetekitajate olemasolu ja levik kohalikes puukides, mis näitab looduskollete nakatamispotentsiaali; (4) puukidega ülekantavate haigusetekitajate vastased antikehad kontroll-loomadel, peamiselt kitsedel, veistel ja lammastel, mis näitab loomade nakatumist ja looduskollete aktiivsust; (5) loomapopulatsioonide mitmekesisus areaalis, mis näitab võimalike vaheperemeeste arvukust looduskoldes.
Eespool toodud loetelust tulenevalt koguti väljavalitud piirkondades puuke taimestikult ja närilistelt kolme aasta vältel (2012–2014). Selleks käidi kord kuus märtsist novembrini välitöödel. Kokku koguti taimestikult standardset lipumeetodit kasutades 2017 puuki. Elavpüüniste abil kinni püütud 823-lt näriliselt eemaldati 2377 puuki. Puukentsefaliidiviirus ja B. burgdorferi s.l. olemasolu tuvastati polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) meetodit kasutades 1542 puugis. Peale selle määrati välitööde käigus korjatud puukides uute patogeenide Rickettsia ja Candidatus Neoehrlichia mikurensis esinemissagedus.
Loomade vereproovid saadi perioodi 2013–2014 vältel vaatlusalustest piirkondadest Veterinaar- ja Toidulaboratooriumisse toodud proovide hulgast. Kokku koguti 2437 veiste, 2210 lammaste ja 147 kitsede vereproovi. Kõiki vereproove testiti puukentsefaliidiviiruse antikehade olemasolu suhtes ELISA meetodit (Enzyme-linked immunosorbent assay ehk ensüümseoseline immuunsorptsiooni meetod) kasutades.
E-hepatiidiviiruse levimuse väljaselgitamiseks ning HEV-tüvede geneetiliste ja fülogeneetiliste omaduste iseloomustamiseks koguti proove nii inimestelt kui ka loomadelt. Vereproov võeti 1931 riskigruppi kuuluvalt isikult: ambulatoorsetelt patsientidelt, dialüüsipatsientidelt, meditsiinitöötajatelt, loomaarstidelt, ägeda ja kroonilise hepatiidi diagnoosiga patsientidelt, süstivatelt narkomaanidelt, sigadega kokku puutuvatelt farmitöötajatelt ja jahimeestelt. Kogutud proovides määrati ELISA-meetodit kasutades HEV-antikehad. Kõige suurem anti-HEV IgG tase leiti seafarmi töötajate hulgas, 13,4%, kellele järgnesid ambulatoorsed patsiendid (6,0%), dialüüsipatsiendid (5,1%) ja jahimehed (4,2%). Teistes inimeste gruppides (meditsiinitöötajad, süstivad narkomaanid, ägeda hepatiidiga patsiendid ja loomaarstid) oli HEVi seroprevalentsuse tase väiksem kui Eesti keskmine HEV-prevalentsuse tase (3,3%).
Sigade proove koguti 14 seafarmist, kokku 380 vereproovi. Veel võeti 471 proovi metssigadelt. Võetud proove analüüsiti HEV-antikehade määramiseks samuti ELISA-meetodiga. Selgus, et 61% sigadest ja 17% metssigadest olid anti-HEV positiivsed. Kõik uuringuga hõlmatud seafarmid olid nakatunud. Peale vereproovide koguti üheksast seafarmist ka 449 roojaproovi. HEVi geneetilise uuringu käigus tuvastati E-hepatiidiviiruse ribonukleiinhape ehk viiruse genoom kodusigadelt võetud roojaproovidest 23%-l ning metssigadelt pärit seerumiproovidest 16%- l. Positiivsetest proovidest 29 puhul amplifitseeriti ja sekveneeriti viiruse genoomi osa (ORF2 regioon, Open reading frame 2). Fülogeneetiline analüüs näitas, et Eestis levib HEVi genotüüp 3 ning Eesti tüved moodustavad 4 geneetilist liini. Nendest esimene liin tuvastati ainult metssigade populatsioonis. Ülejäänud kolm liini levisid peamiselt kodusigade hulgas.
Tulemus
Projekti käigus analüüsiti puukentsefaliiti, puukborrelioosi ja E-hepatiiti nakatumise riske ning määrati ja selgitati välja puukidega ülekantavate haigusetekitajate endeemilised looduskolded. Tuvastati, et erinevalt varasemast arvamusest on puukidega levivate nakkuste järelevalveks parim meetod seroloogiline järelevalve, mitte patogeenide määramine puukides. Samuti näidati esimest korda, et Eestis levib E-hepatiidi viirus, ning iseloomustati selle haigusetekitaja levimust seafarmides ja metssigade populatsioonis. Töötati välja uudne seiremeetod puukidega levivate nakkuste jaoks, mis võimaldab paremini ennustada haigestumise riski. Seroloogilist seiremeetodit hakkavad edaspidi kasutama Eesti Maaülikool, Terviseamet ja Tervise Arengu Instituut.
Kokkuvõte ja soovitused jätkutegevusteks
Projekt jätkub institutsionaalse uurimisteemana «Zoonootilised ja hepatotroopsed patogeenid Eestis: uued ja vanemad emergeeruvad nakkused ning nende mõju rahvastiku tervisele» IUT 42-1. Siin kirjeldatud projekti käigus kogutud ja säilitatud proove kavandatakse edaspidi kasutada ka teiste zoonoossete patogeenide (hantaviirused, Francisel- la tularensis, Ehrlichia spp. jt) määramiseks ja iseloomustamiseks.