Eaka elanikkonna tervisevajaduste piirkondlik hindamine (EAKAS)
Projekti kogumaksumus: 224 547 €, sellest toetus 213 319 €
Projekti kestus: 01.05.2013-30.06.2015 (26 kuud)
Juhtpartner: Tartu Ülikool
Vastutav täitja: Tartu Ülikooli sisekliiniku dotsent Kai Saks
Projekti tuumikrühma kuulus kümme inimest, tegevustesse oli kaasatud ka kolm magistranti ja üks doktorant. Lisaks töötas projekti heaks töövõtulepingute alusel 94 küsitlejat.
Eesmärk
Saada igakülgne ülevaade Tartu linnas ja maakonnas tervishoiu- või hoolekandeteenuseid (perearstipraksis, koduhooldus, koduõendus, hooldajatoetusega tugiisiku abi, aktiivravi, õendusabi, hooldekodu) kasutavate eakate (65+) probleemidest ning elukvaliteedist. Teha kindlaks peamised probleemsed valdkonnad, hinnata eakatele suunatud ennetuse vajadust ning uurida seisundi igakülgse hindamise uute interRAI vormide (aktiivravi ja kontakthindamine) kasutatavust Eestis.
Mida tehti?
EAKAS oli läbilõikeline uuring, mille valimi suuruseks kavandati 3000 isikut. Uuritavad olid 65-aastased või vanemad Tartu linna ja maakonna elanikud, kes kasutasid kolme uuringukuu jooksul (oktoober 2013, veebruar 2014, mai 2014) kõnealuses piirkonnas mingit tervishoiu- või hoolekandeteenust. Selgitamaks välja, millised on eakate (vanuses 65+) spetsiifilised tervishoiuvajadused, uuriti kaheksat eri teenuseid kasutavat rühma:
1) perearsti vastuvõtul käinud,
2) haiglas aktiivravil viibijad,
3) koduhooldusteenuse kasutajad,
4) koduõendusteenuse kasutajad,
5) õendusabi osakonna patsiendid,
6) hooldekodu elanikud,
7) päevahooldusteenuse kasutajad,
8) oma kodus elavad, kellele on ametlikult määratud hooldaja või isik, kes neid abistab ja saab selle eest riigilt väikest tasu – hooldajatoetust (nt pereliige või sõber).
Projekti tutvustav teave saadeti Tartu linna ja maakonna kõikidele tervishoiu- ja hoolekandeasutustele, keda sooviti kaasata – perearstid, sotsiaalabiosakonnad, koduõendusteenuse pakkujad, hooldekodud, õendusabiosakonnad, Tartu Ülikooli kliinikumi aktiivraviosakonnad (sisehaigused, kardioloogia, neuroloogia, traumatoloogia, ortopeedia). Kõik potentsiaalselt sobivad partnerid kutsuti projekti teabepäevale, kus 47 asutust/allasutust nõustus uuringus osalema. Tulevastele andmekogujatele korraldati koolitused, kus õpetati uuritavate värbamist ja andmekogumisvormide täitmist, samuti anti põhjalik ülevaade inimuuringute eetikaga seonduvast. Kokku sai andmete kogumiseks koolitust 159 isikut, kes seejärel kutsusid oma asutustest kõiki uuringukuude jooksul teenust kasutanud patsiente/kliente uuringus osalema.
Uuritavate eakate seisundi igakülgseks hindamiseks kasutati interRAI metoodikat (hindamisvorme koos käsiraamatutega). Varem adapteeritud vormidest kasutati interRAI KOd ja interRAI HOd. Projekti jaoks kohandati lisaks veel kaks vormi: interRAI KH (kontakthindamise vorm: perearstiabi, hooldajatoetuse abil elavad isikud, aktiivravijärgsed hindamised kaks kuud pärast haiglast lahkumist) ja interRAI AR (aktiivravi vorm: aktiivravil viibivad isikud). Kõigi interRAI vormide jaoks loodi ka tarkvararakendused Tartu Ülikooli kliinikumi abiga ning moodustati interRAI andmekogu. Elukvaliteedi hindamiseks kasutatavad vormid valiti vastavalt hinnatud kognitiivsele võimekusele: SF-36 (The Short Form (36) Health Survey), kui kognitiivsed oskused igapäevaste otsuste tegemisel olid sõltumatud, peaaegu sõltumatud või minimaalselt halvenenud; QOL-AD (Quality of Life in Older Adults with Cognitive Impairment) kui kognitiivsed oskused igapäevaste otsuste tegemisel olid mõõdukalt või oluliselt halvenenud).
Kolme uuringukuuga koguti andmeid kokku 3980 juhu kohta (133% võrreldes planeerituga). Pärast andmete puhastamist ja ebakvaliteetsete andmete eemaldamist jäi andmekogusse alles 3918 juhtu. Eraldi küsitlus korraldati uurimaks tervishoiu- ja hoolekandetöötajate teadmisi eakate preventsiooni kohta ja kogumaks nende sellekohaseid ettepanekuid. Andmekogujad (eeskätt arstid, õed, sotsiaaltöötajad) täitsid poolstruktureeritud ankeedid enne neile korraldatud koolituse algust. Täiendavalt paluti ankeete täita ka neil uuringusse kaasatud asutustes töötavatel professionaalidel, kes andmete kogumisel ega koolitusel ei osalenud. Uuringu korraldajatele tagastati 125 täidetud ankeeti.
Nelja interRAI hindamisinstrumendi (asutushooldus, koduhooldus, aktiivravi ja kontakthindamine) kasutatavuse kohta koguti andmeid poolstruktureeritud ankeetküsimustikuga, millele uuringus osalenud andmekogujad vastasid pärast andmekogumise perioodi lõppu. Ankeete laekus tagasi 56 andmekogujalt, enam-vähem võrdse sagedusega kõikide interRAI vormide kohta. Ankeetküsimustikke analüüsiti nii kvalitatiivselt (korduvate teemade rühmitamine) kui ka kvantitatiivselt (vastusevariantide esinemissagedus). Kogutavate andmete jaoks loodi projekti raames vastav andmebaas. Kuna infotehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine kestis planeeritust kauem, kulus ka andmete analüüsimisele eeldatust rohkem aega ning andmeid analüüsiti jooksvalt kuni projekti lõpuni.
Tulemus
Teenuste kasutamise järgi oli uuringus kõige rohkem perearstiteenuse kasutajaid (35%). Hooldekodu elanikke oli 15%, võrdselt 11%-ga olid esindatud koduhoolduse, õendusabiosakonna ja aktiivravi teenuse saajad. Koduõenduse patsiente ja hooldajatoetuse teenusega kodus elavaid isikuid oli mõlemaid 8% ning päevahoolduse teenuse saajaid vaid 1%.
Uuringutulemused näitasid järgmist.
• Depressiivsus oli suurim hooldajatoetusega elavatel isikutel, esinedes ligi pooltel juhtudest. Kõige vähem esines seda aktiivravi ja koduõendust saavatel isikutel, teistel uuringualustel esines depressiivsust ligikaudu kolmandikul juhtudest.
• Vaimse seisundi probleemid domineerivad päevahoolduses, hooldekodudes ning õendusabi osakondades.
• Funktsionaalse võimekuse probleemid olid kõige väljendunumad hooldajatoetusega elavatel isikutel, õendusabi osakondade ning aktiivravi patsientidel (53–64%). Vähem abi vajasid päevahoolduse, koduhoolduse ja perearstiteenuse saajad (11–15%).
• Valu esinemissagedus oli suurim hooldajatoetuse ja koduõendusteenusega isikutel (72% ja 60%). Hooldekodus ja aktiivravis viibivatel ning päevahooldusteenusega isikutel oli valu esinemissagedus kõige väiksem (25–27%).
• Omastehooldajate stress oli kõige suurem õendusabi osakondade, päevahoolduse klientide ning hooldajatoetusega inimeste lähedastel.
• Oma tervist hindas halvaks 29–61% eakatest. Uuritavate seas hindasid oma tervist kõige paremaks perearstiteenuse kasutajad, hooldekodus elavad ning päevahooldusteenusega isikud, kõige halvemaks hooldajatoetusega ja koduõendusteenust saavad eakad.
• Tervisest sõltuv subjektiivne elukvaliteet (nii füüsilise kui vaimse tervise puhul) oli kõige parem perearstiteenuse kasutajatel ja hooldekodus elavatel isikutel.
• Enamik interRAI vahendite kasutajatest (89%) sai uuritavate kohta uut teavet. Kõigi hooldusasutuse, koduhoolduse ja kontakthindamise vahendite kasutajate arvates olid interRAI vahendid nende asutuses rakendatavad, kuigi ligi poolte arvates teatud raskustega. Kolm neljandikku kasutaks interRAI vahendeid ka edaspidi oma igapäevatöös.
• Eakatele preventsiooni rakendamist elu lõpuni pidasid mõistlikuks pooled tervishoiu- ja hoolekandetöötajad (52%). Ligi kolmandik sidus ennetuse rakendamise vajalikkuse mingi teatud kindla vanusega (keskmiselt 77 aastat).
• Kolm kõige sagedamini nimetatud ennetusvaldkonda eakatele olid: liikumine, toitumine ning tervisekontroll ja varajane diagnostika. Järgnesid sotsiaalteenuste ja abivahendite kättesaadavus, vaimne tervis, üldine toimetulek igapäevaeluga ning suhtlemine ja eakate aktiveerimine (eakatele suunatud tegevused).
• Pool vastajatest arvas, et juhtrolli eakate ennetusega tegelemises peaks võtma tervishoiuasutused, teise poole arvates peaks seda tehtama tervishoiu- ja sotsiaalabiasutuste koostöös või sotsiaalabiasutuste juhtimisel.
• Ennetavat tegevust eakate tervisemurede ärahoidmiseks või tagajärgede leevendamiseks pidas vajalikuks enamik küsitletud professionaalidest (90%). Samas rakendasid seda regulaarselt oma igapäevases praktikas õdedest ja hoolekandetöötajatest vähem kui pooled (40%), arstidest vaid iga viies (20%).
• Ainsa ennetusmeetmena oli täies mahus rakendatud vererõhu regulaarne kontroll (90% eakatest viimase aasta jooksul). Teiste ennetusmeetmete rakendamine oli kehvem. Näiteks hammaste ja silmade kontrolli oli viimasel aastal tehtud vaid 20%-l eakatest, kuulmise kontrolli viimase kahe aasta jooksul 10%-l ning gripi vastu olid vaktsineeritud vaid vähesed.
• Projekti tulemuste tutvustamiseks korraldati kahes linnas seminarid (Tartu, Tallinn). Peale selle koostati uuringutulemuste kohta eraldi kokkuvõte.
Kokkuvõte ja soovitused jätkutegevusteks
Kokkuvõtvalt esines kõige rohkem probleemseid valdkondi kodus hooldajatoetusega elavatel ning õendusabiosakonnas viibivatel inimestel ja kõige vähem perearstiteenust saanud ning hooldekodus elavatel inimestel. Vajalikud ennetusmeetmed, mis aitaksid parandada eakate tervist ja toimetulekut ning tõsta elukvaliteeti, hõlmavad eri eluvaldkondi – meditsiinilisi, vaimse tervisega seonduvaid, funktsionaalseid, sotsiaalseid –, mistõttu on vajalik eri valdkondade spetsialistide hea koostöö. Praegune ennetustegevus on eakate ravis/hoolduses juhuslik, lähtudes tihti üksnes diagnoosist ega vasta seega eakate preventsiooni põhimõtetele. Rakendamata jäävad paljud tõenduspõhised ja kulusäästlikud ennetusmeetmed, mille järele on suur vajadus. Igakülgse preventsiooni eelduseks on seisundi kõigitine hindamine igal teenuse tasandil, ent praegu kasutatav hindamismetoodika ei sisalda sellist teavet piisavalt.
Projekti tulemustel põhinevate ennetusmeetmete rakendamiseks on kõikidele eakatele vajalik:
• perearsti/pereõe ennetav tervisekontroll kindla vormi järgi üks kord aastas (regulaarne igakülgne seisundi hindamine, probleemide aktiivne skriinimine),
• regulaarne hammaste kontroll,
• kehaline ja vaimne aktiveerimine,
• vaktsineerimine gripi ja pneumokoki vastu.
Tarvis on ka spetsiifilisi interdistsiplinaarseid programme alljärgnevates valdkondades:
• vaimne tervis (meeleoluhäired, kognitiivne võimekus, teovõime hindamine, deliirium, unehäired, suhtlemine),
• füüsilise võimekuse ja toimetuleku edendamine (füsioteraapia ja tegevusteraapia individuaalsed ning grupitegevused, abivahendid, koduse keskkonna kohandamine),
• valu kontroll,
• kukkumiste ennetamine,
• uriini- ja soolepidamatus,
• alatoitumise ennetamine.
Ettepanekud sotsiaalpoliitika meetmete rakendamiseks on järgmised:
• Omastehooldus vajab toetamist professionaalsete teenustega – erilist tähelepanu tuleb pöörata hooldajatoetusega ja õendusteenuseid saavatele eakatele.
• Vajalike teenuste paketi koostamine ning selle paindlik ja kulusäästlik rakendamine nõuab professionaalset (formaalset) juhtumikorraldust koos sellest tulenevate õiguste ja vastutusega. Hoolduse juhtumikorraldaja statuut ja pädevusnõuded vajavad väljatöötamist ja rakendamist.
• Eakate ravis ja hoolduses on interRAI metoodika tarvis praktikasse juurutada kõikidel teenuse tasanditel – vajadus selle järele on korduvalt tõestatud ning valmisolek koos IT-lahendustega loodud.
• Kõigi professionaalide teadlikkust eakate tervise, toimetuleku ja preventsiooni iseärasustest on vaja oluliselt parandada – tarvis on luua struktuuriüksus(ed), kes seda korraldaks ja kannaks vastutust.