Valminud on Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse uuring „Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses“.
Uuringu eesmärk oli välja selgitada, milline on soolise võrdõiguslikkuse olukord Eesti teadusmaastikul ning millised tegurid mõjutavad eriala- ning akadeemilise karjääri valikut ja selle arengut riiklikes teadusasutustes: kuues avalik-õiguslikus ülikoolis ning seitsmes teadus- ja arendusasutuses. Uuringu tegemiseks kasutati asutuste personaliandmeid ja Eesti Teadusinfosüsteemi andmebaasi, lisaks viidi läbi individuaal- ja fookusgrupi intervjuud neljas sihtrühmas, analüüsiti teemakohast teaduskirjandust ja dokumente.
Uuringus võeti luubi alla töösuhted asutuste ja ametikohtade lõikes, nais- ja meesoost teadlaste publitseerimine, projektides osalemine, mobiilsus, palgalõhe jpm. Samuti uuriti põhjuseid, mis ebavõrdsust tekitavad: ehkki naisi ja mehi on avaliku sektori teaduses pea võrdselt, on nad nii teadusvaldkondade kui ka ametikohtade vahel jaotunud väga ebaühtlaselt. Näiteks oli 2020. aastal naisi professorite hulgas vaid 24%, õpetajate ja assistentide hulgas aga üle 70% ning endiselt kehtib reegel: mida madalam ametiaste, seda suurem naiste osakaal. Selle põhjuseid nähakse erinevalt, kuid domineerib mõtteviis, et kui tingimused kõigile on võrdsed, on ka võimalus tippu jõuda võrdne, sõltumata soost. Selgus, et üheks suuremaks akadeemilise karjääri arengut pärssivaks teguriks on karjäärikatkestused, mis mõjutavad enim naisi – 2019. aastal moodustasid naised lapsehoolduspuhkusel viibinud teadustöötajatest 93%. Pere loomise tõttu eemal oldud aeg, aga ka hilisemad perekondlikud kohustused, mis kipuvad olema pigem naiste õlul, on takistuseks akadeemilise karjääri tegemisel ja tekkinud „akadeemilist lünka“ on keeruline täita.
„Kuigi formaalsed nõuded on kõigile võrdsed, ei tähenda see reaalsuses alati, et võimalused oleksid võrdsed. Nõuete ühetaolisus pimestab – kriteeriumite võrdsus maskeerib süsteemi kitsaskohad ning tõstab ebavõrdsuse põhilise taustpõhjendusena esile isiklikud valikud. See omakorda pärsib probleemide tajumist ja murettekitavate olukordade üle arutlemist töökollektiivides, tekib enesetsensuur. Selleks, et tagada nii võrdsed võimalused kui ka teadustalentide toetamine ja pealekasv, tuleb suunata tähelepanu akadeemilise kogukonna eriilmelisusele ka erinevate, inimeste karjäärirada kujundavate mõjurite kontekstis,“ kommenteeris RAKE projektijuht-analüütik Helen Urmann.
Lisaks laiemale töösuhete ja -käitumise analüüsile antakse uuringus ülevaade ka kõikide Eesti ava-õiguslike ülikoolide ja teiste riiklike teadus- ja arendusasutuste soolisest tasakaalust otsustuskogudes, ametikohtade kaupa jm. Seetõttu soovitame uuringuga kindlasti tutvuda kõikidel teadusasutustel, kes on alustamas soolise võrdõiguslikkuse kava loomisega: teatavasti saab maailma suurima teadusrahastuse programmi, Euroopa Komisjoni koordineeritava raamprogrammi „Euroopa horisont“ üheks taotlemistingimuseks järgmisest aastast soolise võrdõiguslikkuse kava olemasolu ja rakendamine asutuses. Uuring annab analüüsitud asutuste kaupa hea ülevaate ning võimaldab esmase eneseanalüüsi tegemist.
Uuringu viimases osas on välja toodud ka soovitused soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks riigi tasandil, teadusasutustele ja Eesti Teadusagentuurile.
Uuringuga saab täies mahus tutvuda siin.
Uuringu tellis ja rahastas Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava programmi (RITA) raames.
Kontaktid:
Siim Espenberg
Uuringu projektijuht
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus
Siim.Espenberg@ut.ee
Loone Vilumaa
Analüütik
Eesti Teadusagentuur
Loone.Vilumaa@etag.ee