Eesti teadlased peavad vajalikuks riiklikult ühtse teaduseetika süsteemi loomist

Eesti teadlased soovivad end teaduseetika valdkonnas senisest rohkem arendada ning peavad tähtsaks, et Eestis oleks riiklikult korraldatud ühtne ja selge teaduseetika süsteem, selgus Eesti Teadusagentuuri algatusel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja TÜ eetikakeskuse läbi viidud värskest uuringust.

Eesti on üks väheseid riike Euroopa teadusruumis, kus puudub riiklikult reguleeritud või vähemalt kokku lepitud teaduseetika küsimustega tegelemise süsteem, mis paneks paika teemaga seotud õiguslikud alused, korralduse ja järelevalve. „Süsteemi üksikud osad on Eestis küll olemas, näiteks eetikakomiteed, TÜ eetikakeskus, hea teadustava, kuid need ei moodusta tervikut,“  avas probleemi olemust Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja Siret Rutiku. Ta lisas, et puudu on riiklik institutsioon, mis tagaks kooskõla ja järelvalve. „See raskendab Eestis nõuetele vastava teadustöö tegemist, pärsib Eesti teadlaste rahvusvahelist konkurentsivõimet, takistab Eesti osalemist rahvusvahelistes koostöövõrgustikes ning ohustab seega meie teaduse kvaliteeti ja mainet,“ selgitas Rutiku.

Puuduse kõrvaldamiseks ning Eestile sobiva teaduseetika toetamise ja järelevalve tervikliku süsteemi ettevalmistamiseks tellis Eesti Teadusagentuur koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga Tartu Ülikoolilt rakendusuuringu “Teaduseetika järelevalve ja toetamise riikliku süsteemi loomine Eestis“.

Teaduseetika on oluline, kuid teadlikkus selles vallas madal

Uuringus osalenute sõnul on teaduseetika teadustöö oluline osa, mis annab tunnistust teadusuuringute kvaliteedist ja usaldusväärsusest. „Praeguse Eesti teaduseetika süsteemi suurima puudusena tõid uuringus osalenud välja vähest teaduseetikaalast ettevalmistust ülikoolides ning infopuudust erinevate juhtumite lahendusvõimaluste kohta,“ kirjeldas uuringu tulemusi Siim Espenberg, projekti juht ja RAKE juhataja. „Peamised probleemid, millega vastajad teadustööde tegemisel on kokku puutunud, on autorsuse küsimused ning korruptsioon, sealhulgas autoriteedi mõju ja onupojapoliitika,“ lisas ta.

Eestis tegutsevate eetikakomiteede tööd pidasid uuringus osalenud väga vajalikuks, kuid tõid olulisima puudusena välja nende töö aeglust ja takerdumist vormilisse bürokraatiasse, pööramata suuremat tähelepanu uuringu sisule ning tundmata uuringuvaldkonna nüansse.

Eestis praegu kehtiv teaduseetika korraldus pälvis uuringus osalejatelt kriitikat. „Mitmed vastanud arvasid, et sellist süsteemi üleüldse ei eksisteerigi,“ selgitas Espenberg. Teaduseetikaga küll tegeletakse, kuid see on nii killustatud, et ühtseks süsteemiks seda pidada ei saa. Lisaks valdkondlikele või institutsionaalsetele eetikakomiteedele soovitakse näha riiklikku organisatsiooni, mis toimiks küll riigi rahastuse toel, kuid oleks otsustes iseseisev.

Teadlaskond ootab, et Eestis oleks jätkusuutlik ja läbipaistev süsteem, mis toetaks teaduseetikaalast ettevalmistust ja teadlikkust, menetleks läbipaistvalt väärkäitumise juhtumeid ning annaks asjakohast nõu. „Kõige tähtsam on järgmiseks kokku leppida vastutus erinevate institutsioonide vahel. On oluline, et see oleks teadlastele ja teistele osapooltele arusaadav, et teaduseetika süsteem muutuks tõhusamaks. See tooks Eestile palju kasu,“ sõnas Espenberg.

Eesti vajab teaduseetika volinikku

„Poliitiliselt sõltumatu teaduseetikat koordineeriva üksuse loomine on vajalik ka selleks, et oleks võimalik luua Eesti teaduseetika voliniku ametikoht ja osaleda Euroopa Liidu teaduseetika edendamises,“ ütles Rutiku, lisades, et kui Eesti selle ameti osas kokkuleppele ei jõua, on oht jääda ilma Euroopa Liidu teaduseetika arendustööst ja koostöövõimalustest.

Uuringutulemuste põhjal valmisid ka praktilised soovitused, kuidas Eesti teaduseetika süsteemi edendada. Uuringu koostajad toovad vajalike edasiste arengutena välja näiteks nõustamis- ja koolitussüsteemi arendamise, väärkäitumisjuhtumite sõltumatu ja läbipaistva menetlemise tagamise, eetikakomiteede töö tõhusamaks muutmise ning teaduseetikat koordineeriva üksuse loomise.

„Loodetavasti jõuab haridus- ja teadusministeerium koostöös sotsiaalministeeriumi ning maaeluministeeriumiga selle uuringu tulemustele ja ettepanekutele tuginedes võimalikult peatselt kokkuleppele edasises tegevuskavas,“ avaldas Rutiku lootust, „seniks on Eesti Teadusagentuur omalt poolt juba kavandanud esimesi tegevusi teaduseetika toetamiseks.“

Uuringus osales 47 asutust (sh avalik-õiguslikud ülikoolid, rakenduskõrgkoolid jt teadus- ja arendusasutused). Küsitlusele vastas 520 inimest. Lisaks tehti 13 individuaalset süvaintervjuud ning kaks fookusgrupiintervjuud.

Uuringut rahastas SA Eesti Teadusagentuur RITA programmi kaudu Euroopa Regionaalarengu Fondi  ja Eesti riigi vahenditest.

Uuringu „Teaduseetika järelevalve ja toetamise riikliku süsteemi loomine Eestis“ täistekst on avalikult kättesaadav.

 

Lisainfo:

Siim Espenberg, projekti juht, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse juhataja, siim.espenberg@ut.ee, 526 2195

Margit Sutrop, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, margit.sutrop@ut.ee, 737 5317

Siret Rutiku,  uurimistoetuste osakonna juhataja, Eesti Teadusagentuur, siret.rutiku@etag.ee, 731 7381